Minu lugu

Loo alguseks olen 32 aastat ning 2 kuud vana.

2010 novembri alguses avastati mul bifenotüüpne äge leukeemia. Mis lihtsalt öeldes tähendab seda, et neljast leukeemia põhitüübist oli mul kaks rämedamat korraga. Leukeemia on ka tuntud, kui verevähk. Esimese asjana paigaldati naha alla port, mille kaudu hakkasid liikuma kõik proovid, ravimid, ülekanded ja lõpuks uus luuüdi.

Kuni luuüdi doonorit otsiti, sain kõvasti keemiaid, ülekandeid ja muud head-paremat. Korraga nädal-paar tilgutite all, siis nädal kodus ja siis veel sama palju haiglas jälgimise all. Nädal-paar kodus ja jälle otsast peale. Jõulud veetsin kahepoolse kopsupõletikuga intensiivravis. Esimeseks aastavahetuseks olin siiski tagasi hematoloogias.

Click!

Port - 17.11 2010

Mais leiti lõpuks sobiv doonor ning 16. juuni 2011 tehti luuüdi siirdamine, mis läks õnneks. Doonor jäi minule anonüümseks. Öeldi ainult, et kuskilt euroopast. Hiljem sain teada, et Saksamaalt. Veel kuu haiglaelu, 18. juuli sain koju ja septembris läksin juba töölegi. Juukseidki oli juba natukene peas tagasi.
Vähemalt pool aastat pidin tarbima immuunsupressiivseid preparaate, vältimaks siirdatud luuüdi sobimatusest tulenevaid võimalikke tüsistusi. Minu immuunsüsteem oli sel ajal null. See omakorda võiski olla kõigele järgnevale üheks eelduseks.

Detsembris hakkas vaikselt palavik üles kerima. 30.12 2011 haiglasse, kuni 31.01 2012, mil temperatuur saadi enam-vähem normi. Ja siis märtsis 2012 alles õige jama algas. Jalad ei kuulanud enam sõna. Komistasin siledal maal ning tasakaal kadus ära. Nägemine hakkas virvendama ja pilt oli topelt. Isegi kõne muutus veits segaseks.

4. aprillil võeti jälle haiglasse hematoloogiasse sisse. Mais jäin täiesti siruli. Omal jalal enam liikuda ei suutnud. Ka käed muutusid ebakindlaks. Uuriti-puuriti, aga jaole ei saadudki. Ajukahjustus, aga millest, ei tea. Küsiti isegi Rootsist ja USA-st nõu. Rootslased laiutasid käsi, ameeriklased arvasid, et puuk on üle käinud. Ehk siis puukborrelioos. Kohalikud neuroloogid kahtlustasid, et ehk on kuidagi leukeemiaga või selle raviga seotud. Hematoloog, kes minu leukeemiaga tegeles ja kes mul siiamaani silma peal hoiab, ei uskunud kumbagi varianti. Et proovid ja analüüsid ikka kahtlased ja piiri peal.

Hematoloogia 07.04 2012

Sealt edasi viidi 24.07 2012 taastusravisse, kus sain vaikselt jälle liigutama hakata. Voodi otsa külge kinnitati väike väntamisseade, mida seliliasendis sõkkusin. Esimesed tiirud ratastoolis. Ning siis juba osakonna võimlas selline velotrenožöör, mida saab ratastoolis või suvalises toolis istudes sõkkuda. 28 päeva. Kuna taastusravi aeg on piiratud, suunati 29.08 2012 samas hoones korrus allpool asuvasse õendushoolduse osakonda. Sain seal mõned päevad olla, siis viidi 4.09 2012 uuesti Maarjamõisasse hematoloogiasse. Loodeti ikka põhjusele jälile saada ning mingit ravi määrata. Kuu aega sain seal olla, kuid tulemuseks oli hoopis see, et kõik see vähene taastusravis saavutatu lendas vastu taevast. Lihtsalt polnud treeningu võimalust ning isegi mitte ratastooli.

Statsionaarne taastusravi

28.09 2012 maandusin taas õendushoolduse osakonnas. Sinna jäin seekord järgmise aasta veebruari keskpaigani. Kuigi olukord oli suht nukker, tegi olemise talutavamaks see, et olin privaatpalatis ning mul oli kasutada ainult minu päralt olev ratastool. Selleks ajaks oli nägemine juba veidi parem. Sain jälle arvutit kasutada. Tasapisi hakkasin toe najal seismist harjutama. Esimene minut püstiasendis oli suur sündmus. Abiks oli nooruke füsioterapeut, kes hoolitses üksi terve suure osakonna eest. Sain ka loa üleval taastusravi osakonnas peale tööaega trenažööril väntamas käia. Talve alguses tulid esimesed jalutuskäigud osakonna koridoris kõrge rulaatoriga, kuhu toetud küünarvartega praktiliselt kogu keharaskusega. Päeval füsioterapeudiga, vahel õhtuti mõne sõbra või hooldajaga.

18.02 2013 kolisin ametlikult taas korrus kõrgemale taastusravisse. Kuu lõpupoole pääsesin esimest korda ratastooliga õue.
Mõnus! Kõrge rulaator sai madala vastu vahetatud. Selline, kuhu toetud sirgete kätega. Suutsin sellega juba paarkümmend meetrit järjest liikuda.
Treeningust muul ajal veeresin siiski ratastoolis ringi. Ja oligi lõpuks käes aeg koju minna. Ootasin ja ühtlasi kartsin seda. 11½ kuud olin kodust ära olnud.

25.02 2013

9.03 2013 koju. Viisteist päeva sain kodus olla, siis kukkusin jala pealt pikali ja murdsin puusast reieluu. Hiljem sain teada, et mul olevat luud ravimitest ülihõredad. Tore, et keegi varem ei taibanud hoiatada. Kodust välja selle aja jooksul ei saanud.

Click!

Järgnesid traumatoloogia ja kaks kuud selleks ajaks vägagi koduseks saanud õendushoolduses. Tänu varasematest taastusravi kordadest jäänud headele suhetele oli mul jällegi mitteametlikult lubatud seal võimlemas käia.

Traumatoloogia 30.03 2013

Plaanisin ise küll lihtsalt õhtuti peale terapeutide tööaega trenažööre sõkkumas käia, aga terapeudid rabasid mul kratist kinni ja sain füsioteraapiat täie rauaga.

18.04 2013 Õendushooldusest stats. taastuses külas.

24.04 2013

4. juuni kolisin veel ametlikult üles ja 28.06 kupatati lõpuks koju. Olin viimane patsient, nii et enam vähem minu selja taga keerati uks lukku. Osakond läks täies koosseisus suvepuhkusele. See jäi ühtlasi ka minu viimaseks päevaks ratastoolis. Nüüdsest liigun laenutusest võetud madala käimisraami ehk rulaatoriga Carl-Oskar.

Kuu aega kodus passimist aga andis juba tunda. Jõudu hakkas selgelt vähemaks jääma. Viiendalt korruselt kahjuks üksi oma raamiga alla koperdada ei õnnestu. Alates 1. augustist olen mõned korrad kodust käinud taastusravis velot sõkkumas. Õnneks lubatakse mul õhtuti seal käia. Sõbrad kordamööda tulevad toeks. Jalgadesse jõudu ikka vaikselt tuleb ning ka liikuvus on paranenud, ent tundub, et tasakaalu taastumine võtab veel kõvasti aega. Ilma toeta seisan siiski vaid sekundeid. Järgmine ametlik taastusravi aeg on alates 9. septembrist. Tõenäoliselt 14 päeva.

Viimased kolm aastavahetust ning kolm jaaniõhtut olen kõik veetnud haiglaseinte vahel. Kuna siiamaani on olukord küll aeglaselt, aga siiski paremaks läinud ja põidlahoidjaid-aitajaid on ka omajagu, siis vähemalt omal on meeleolu üldiselt hea. Äärmiselt tänulik olen sõpradele, kes on leidnud aega, tahtmist ja viitsimist mind vaatamas, lõbustamas, utsitamas, toetamas ja aitamas käia. Ja loomulikult kogu kliinikumile ning neile, kes mind on ravinud, põetanud, hooldanud ja treeninud. Tihti rohkemgi, kui töö ette näinuks.

12.08 2013 Tartus

10.09-4.10 2013
Selleks korraks taastusraviga ühel pool. Sain esialgsele neljateistkümnele päevale pikendust ning kokku tuli neli nädalat. Suurimaks saavutuseks on see, et suudan nüüd treppidel liikuda, ilma kellegile toetumata. Hoian kahe käega käsipuust ning liigun sammhaaval külg ees nii üles, kui alla.
Eks nüüd pean oma harjutusi kodus jätkama ning õhtuti end jälle aeg-ajalt väntama vedama.

Click!

6. detsembril 2013 sain tänu lahketele maksumaksjatele endale isikliku velotrenažööri ning peale seda pole mul enam haiglasse asja olnud.
Velo on vinge. Kettler Golf P. Made in Germany. Sõber tõstis mu pisikeses toas mööbli ringi, et ruumi rohkem oleks ning nüüd saan sadulasse hüpata, millal aga soovin.

Järgmine oluline verstapost saabus 16. aprillil 2014. Kui seni olen kodust välja saanud ainult kellegi abiga, kes mu rulaatori alla-üles veab, siis täna sai rulaator spordikotilt laenatud rihmaga üle õla visatud, ning esimene korrusevahe nii läbitud. Täiesti võimalik.

Esimene päris üksi väljaskäik saigi juba 22. aprillil teoks.

Click!

Järgmine verstapost, esimene sõit linnaliini bussiga. Ja kohe täiesti üksinda. 17. mai 2014.

Esimene samm kätega mitte millestki kinni hoides -
27. august 2014.
See omakorda ärgitas ennast uuesti statsionaarse taastusravi järjekorda panema.

Enne seekordset taastusravi ringi sai veel väike tagasivaate video kokku pandud.

Ning saingi juba viiendat korda statsionaari.
6.10-17.10 2014

Click!

TÜK ambulatoorse taastusravi osakond sügis-talv 2014.

Edukalt tagasi tööturul alates 6. juuli 2015.

HAIGLAKORIDORI HUUMOR