 |
Öösel haiglas trimpan brändit, järsku märkan, toas on ämblik. Peaks vist sindri lööma maha, tunnistajaid ma ei vaja. Pole vaja teistel teada, et ma haiglas jommis peaga. Samas ämblik armas loom. Tavaliselt õnne toob. Ega ma ei ole kitsi, ruttu otsin teise pitsi. Ämblikule pakun napsu, las koos minuga ta lakub. Kui tal homme pea on valus, minult pohmarohtu palub, siis ma talle kohvi keedan, et ta saladust ei reedaks. Ämblikuga vennastume, ongi lahendatud mure. Lugu lõppes õnneks heaga, ainult kahe haige peaga. |
 |
 |