| |
Miks just minuga juhtub nii tihti,
et üksinda kinni jään väiksesse lifti.
Kuskil on jälle tekkinud lühis.
Ma ootan ja nutan, on kõht juba tühi.
Päev oli siiani kaunis ja tore.
Kuid nüüd siin liftis on pime ja kole.
Telefonistki kasu mul pole.
Betoonist šahtis ju levi ei ole. |
|
Miks küll ei valinud seekord ma treppi.
Nii kasvataks lihast ja põletaks pekki.
Laiskus on see, mis lifti mind ajas.
Võib öelda, see saatus on nüüd mulle paras.
Meel on nii kurb, pane kaela või nöör.
Õnneks saabub päästev montöör.
Liftist kätel välja mind kannab.
Koju mind saadab ja suudluse annab. |
|
