 |
Sel kaunil põhjamaisel jõuluööl, kui taevas säramas on tähevöö on sinu kohus haiglas olla tööl. Kuid tean, see verest välja sind ei löö. On patsiendid öösel rahulikud, kui teavad, et sa läheduses istud. Nii möödub vaikselt tunni järel tund, sa valvad nende õnnetute und. Kuid tea, sa pole siiski üksinda. On sinu sõbrad mõttes sinuga. Ning hommikul, kui idast tõuseb päike, ka sina oma pere juurde pääsed. |
 |
|