|
|
Väljas
sügisvihma sajab,
jalakäijaid närvi ajab.
Kõigil kummikuid on vaja.
Rahvast täis on kaubamaja.
|
Siiski on üks rõõmus mees,
õndsalt hiilib metsa sees.
Käes tal korv ja väike nuga,
taskus seenejahiluba.
|
Meeldivad tal väga seened,
olgu pontšakad või peened.
Tähtis, et neid poleks vähe
ja et hakkaks hästi pähe. | |
|
|
|