 |
Kaksteist päeva jäänud veel, siis mind ootab kodutee. Kuigi naeratus on ees, silmad siiski kurvalt vees. Murelik on minu meel, kas veel kohtan elu sees sellist kaadrit, nagu see, kes siin hoolitses mu eest. Siin on selged igal õel meditsiini põhitõed. Põetajad on hoolitsevad. Paremad, kui oma ema. Kuigi pisarad on palgeil, pühin haiglatolmu jalgeilt. Sest et lõpuks iga roju minema peab oma koju. |
 |
 |