| Olin kodu poole teel,
mõni meeter jäänud veel.
Järsku seisis minu ees
valge habemega mees.
Küsisin, et kuule mees,
kes oled sa ja mis siin teed?
Vastas, olen Jõulumees.
Jagan kinke salmi eest.
Kuule taat, nii küll ei sobi.
Riimid pole minu hobi.
Parem lase heaga mööda.
Tahan minna koju sööma.
Aga taat ei jätnud jonni.
Pakkus mulle hernekommi.
Palus, loe või mõni rida.
Mul on muidu tõesti igav. | Käratasin, kuule vana!
Mine aja lapsi taga!
Küll need sulle sülle poevad,
kauneid luuletusi loevad.
Minule ei ole vaja
kaupa, mida sina jagad.
Oma hernekommid aga
endal sisse pista tagant.
Vanal lausa suu jäi lahti.
Hingeldades õhku ahmis.
Nagu oleks näinud tonti.
Kikkis müts tal vajus lonti.
Siis sain aru juba niigi.
Olin läinud üle piiri.
Polnud vana mees ju süüdi,
et mul rõõmu teha püüdis. | Vabandasin ette-taha.
Ütlesin, no istu maha.
Püüdes asja teha heaks,
riimid kokku panin peas.
Et ei läheks õhtu luhta,
köhisingi hääle puhtaks.
Ja siis seistes trepi peal
kandsin ette värsked read.
Minu salm vist meeldis talle.
Tõusis, astus lähemale.
Toetas maha oma koti,
midagi sealt välja otsis.
Ütles, Hernes! Tunnen sind.
Tean, mis igatseb su hing.
Kink, mis sulle kõigest kallim.
Palun! Siin on Vana Tallinn. | |
