 
|
Istun aknal, kell on kolm. Nii jälle ootan und. Ning vaatan, kuidas väljas sajab laia valget lund. On väljas nõnda vaikne, võiks öelda, pidulik. Vaid üksik rullnokk kuskil kakub käsipidurit. Nii jõulud, kui ka vastlad olid mustad siin. Ju keegi kuskil otsustas, et olema peab nii. Nüüd tagantjärgi saame kätte terve talve lume. Ning rängalt pettuma peab see, kes ootab juba suve. On pääsukesed, lollikesed, Eesti poole teel. Ei aima nad, et külm on siin ning talv meil kestab veel. Neid vastu võtab naerul näoga priske lumemees. On pesad okupeeritud. Pingviinid seal on sees. Ent kohalikel varblastel on sellest kõigest suva. Ei pikisilmi oota nad, et tuleks juba sula. Kesklinnas rõõmsalt säutsuvad, on nokad ahnelt lahti, kui kambakesi Mäki juures nokivad nad prahti. See valge öö ei soosi und, teeb melanhoolseks veidi. Nii käega löön ja hoopis lahti teen Itaalia veini. See vein küll pisut lõbustab, kuid siiski ainult veidi. Jääb täiuslikust talveööst mul puudu vaid üks preili. |
 
|
|